Millised on head restaureerimistavad ja põhimõtted, millest restaureerimises lähtuda? Lühidalt võiks sellele vastata järgmiselt. Asendada ja muuta tuleks nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik.

Oleme puutunud kokku sellega, et tihtipeale tellija ei tea, mida restaureerimisest oodata ja mida peetakse restaureerimise puhul kvaliteetseks tööks.

Elame ajastul, kus enamik esemeid, mida tavaelus tarvitame, on tööstuslikult toodetud ning meie silm pole harjunud nägema ilu väljaspool tööstuslikku esteetikat. Tööstusliku esteetika üks reeglipärasemaid tunnuseid on arvutigraafikale sarnanev perfektsus. Mistahes ese peaks selleks, et olla kvaliteetne, olema täisnurkne, siidjalt sile ja ilma ühegi kriimu, muhu ja lohuta. Sageli ootabki tellija restauraatorilt vana kulunud ukse ennistamisel, et talle tehakse uks, millel poleks märkigi sellest, et tegemist on vana uksega. Siin lähebki restauraatori vaatepunkt tänapäeva toodanguga vastuollu.

Peegelsile või kergelt konarlik?

Vana hoone restaureerimisel tuleb olla hoolikas, et mitte originaaldetaile maskeerida uuteks – peab olema nähtav, kus on tegemist originaaldetailiga ning milline on uus. Seega ei pahteldata vanu puitpindu peegelsiledaks ega täideta hoolsalt kõiki õnarusi, vana kulunud pind näitab ära, et tegemist on algse osaga väärikast hoonest.

Pintslijälg

Ka viimistluspind on restaureeritaval detailil vastupidine siledale tööstustoodangule, märksõnaks on siin pintslijälg. Parim värv puitpindade püsivaks ilmastikukindlaks katmiseks on linaõlivärv, seda kantakse pinnale pintsliga, mitte pihusti ega rulliga. Kvaliteetse ennistustöö puhul on värvipinnal märgatav pintsliga värvimise jälg.

Loodisõpradele

Loodi kasutamine on ennistamise puhul tihtipeale tulutu üritus. Vanad hooned vajuvad aja jooksul ja on enamasti oma vajumised ära vajunud. Selle tulemusena ei ole hoone avade lengid ega ka raamid tavaliselt täpselt loodis ja ei peagi olema. Kui uksed-aknaraamid korralikult käivad, siis on kõik korras. Kui ei meeldi, siis tuleb kolida uude majja. (Täpsustuseks siiski, et kui vajumine on tingitud mõne palgi või põrandatala seenkahjustusest, tuleks muidugi viga parandada. Ka põrandate puhul pole väga funktsionaalne jätta väga suur kalle muutmata…).

Puiduparandused

Restaureeritud uks või aken ei tohi pärast ennistamist jääda konstruktsiooniliselt nõrgaks, see tähendab vajalikke puiduparandusi. Pehkinud puit imab endasse niiskust ja on aja jooksul restaureeritavale detailile hävitava mõjuga. Väga oluline on, millise puiduga vana detaili parandatakse. Asendustükk peab olema sama liiki puit, tihedate aastarõngastega ja kaua kuivanud. Ideaalseim on kasutada mitukümmend aastat kuivanud kvaliteetset puitu. Väike üleskutse vanas majas kodu-uuendajatele – ärge pange ahju või visake prügimäele vanu põrandalaudu või mahavõetud puitvaheseinu, tooge see materjal meile, sest me oskame seda hinnata ja vääriliselt kasutada.

Materjalid

Heade restaureerimistavade hulka kuulub ka ajastuomaste materjalide kasutamine. See põhimõte pole niisama eputamise mõttes vajalik vaid lähtub materjalide püsivusest ja omavahelisest sobivusest.

Väliskeskkonnale avatud puitpinnad kaetakse linaõlivärviga, mitte mõne vesialuselise (loe: kiiremini kuivava) värviga. Linaõlivärv imendub puitu ja toidab puidu poore. Muud värvid vaid katavad puitu ning kui puit niiskusega mängides paisub ja kahaneb, siis praguneb värvikiht suhteliselt kiiresti ja koorub puidu pinnalt hõlpsasti maha.

Puitpindade pahteldamiseks tuleks kasutada linaõlikitti, mitte vesialuselisi pahtleid või veel hullem nn. autopahtlit (seda peetakse ka paljude restaureerijate poolt imetabaseks ja „kiireks“ vahendiks, kuid on puidule sobimatu, sest ei nakku linaõlivärviga ja puiduga püsivalt ega tee koostööd ka puidu niiskusega mängimisel kaasa). Linaõlikitt koosneb linaõlist ja kriidist, koos linaõlivärviga kasutades moodustab kitt värviga ühtse kihi, mis imendub puitu ja nii ei hakka vastrestaureeritud puitdetail mõne aasta pärast tükkhaaval viimistluskihti seljast heitma.